Terry Prachett "Hämmastav Maurice ja tema õpetatud närilised"

Raamatu peategelaseks on kass nimega Maurice. Tal on võime rääkida ja ta on väga kaval. Ühel päeval ta leiab endale juhmi näoga poisi kellel on sõpradeks on üleöö võimed saanud rotid. Maurice läheb kambaga Bad Blintzi linna, mis on täis vaeseid linnaelanikke koos oma uhkeldava linnapeaga. Linn on täis aga kurjust ja rotipüüdjaid, kes püüavad rotte, et neid edasi müüa ja seejärel raha teenida elamiseks. Maurice aga otsustab sellele vahele astuda ja rääkida linnapea kokkuleppele. Linna toimima panemiseks on neil vaja uut linnapead ja edasiviijaid. Maurice tegi selle teoks ja linn sai n.ö Rotilinnaks. Seal võis leida rotte kes löövad igal veerandtunnil kella, roti kruuse, -taldrikuid, -lusikaid, -kelli. Inimesed kui ka turistid saavad käia Rotimuuseumis ja süüa rottburgereid (pole tehtud rottidest). Aga oli veel üks probleem. Kes saab uue iseloomuga uueks linnapeaks? Selleks sai aga juhmi näoga rändur. 

Põhiprobleem oligi selles raamatus kurjus, millele tuli vastu tulla läbirääkimiste ja kokkuleppetega panna linnaelu uuesti tööle. 

Raamat pani mind mõtlema sellele et kurjale ei saa vastata viha ja tülidega, vaid tuleb hakata seda n.ö pusa harutama ja leida ühine kokkukõla. 

Fantaasialugu "Müstiline Teddy Atlase mäel"

     Elas kord üks Karu nimega Teddy. Talle meeldisid teistsugused asjad kui teistele karudele. Nimelt oli Teddy elav karumõmm ja talle meeldisid kolm asja. Need olid: helesinine võlurimüts, beež keep ja valge viibutuskepp.
     Teddy ärkas ühel hommikul üles koputuste peale tema uksel. Ta läks vaatama kes seal olid ning ta avastas ukselt kaks väikest ahvi. Ahvidel oli peas mustad võlurimütsid ja nad kandsid musti ülikondi. Ahvid kutsusid koheselt Teddyl kaasa tulema. Nii ka Teddy tegi. Nad  sammusid läbi seitsme maa ja mere kuni nad jõusid ühele kummalisele mäele. Mäe nimi pidavat olema Atlase järgi Atlase mägi. Atlase mäel kasvasid ainult mustad männid ja hallid taevasse kõrguvad tammed. Atlase mäe otsas ootas teda võlur Max. Maxil olid käes Teddy lemmikuimad asjad. Helesinine võlurimüts, beež keep ja valge viibutuskepp. Max sõnas teddyle, et Atlase mäele on vaja uut ja nooremat valitsejat, kuna ta ise on juba teises ilmas ühe jalaga. Teddy oli täitsa huvitatud sellest pakkumisest ja kuulas ka Maxi järgmisi sõnu. Max rääkis veel, et uus mäe valitseja peab panema selga enda lemmikasjad ja viibutama võlukeppi. Lisaks ütles veel Max et Teddy peab lausuma mäe puudele sõnad mis hävitavad vana omaniku ja sestpeale kuuletuma uuele omanikule. Teddy oli Maxile kuulekas ja lausus sõnad. Järsku haihtus Max ära ja puud muutusid sinisteks ja beežideks. See võttis Teddy sõnatuks ja ahvid laususid: "Tere tulemast oma isiklikule Atlase mäele. Puud nüüd kuuletuvad sulle ja kui nendel pidagi palud teha nad teevad seda." Teddy ei uskunud seda ja proovis järele. Ta palus puudel saata end oma koju tagasi. Teddy avastas aga ükshetkk, et ta on kodus ja seisab ukse juures. Teddy läks seepeale uuesti magama tagasi lootes et ta ärgates on enda endise elu juures tagasi.
     Hommikul ärgates aga ta võluti tagasi Atlase mäele kus ta pidi hakkama iga päev hoolitsema puude eest ja nõiduma puid juurde, et teised võlurid ei avastaks Atlase mäge. Nimelt pidi Atlese mäe tipul kasvama taim, millel on võluomadused. Taim hoiab mäe omaniku maailma rikkaimana. Puud kaitsesid taime enda elu hinnaga ja mõni puu võluti selle käigus ära.
     Teddy igapäeva elu oli alates eilsest hommikust elu lõpuni võlumist ja maagiat täis kuni elulõpuni kuni ta pidi uue omaniku värbama mäele ja ta sai rahus surra.

Sigrid Suu-Peica. Minu Horvaatia

   Sigrid Suu-Peica Minu Horvaatia raamatut ma lugesin, sest meil oli kodulugemise teemaks eestlased laias maailmas. Otsus valida tuli just selle pärast, et hiljaaegu oli üks mu hea sõber Horvaatias  

käinud ja soovitas minulgi selle imelise maa kohta lugeda.

 Raamatu autor Sigrid Suu-Peica sattus Horvaatiasse kõigepealt vabatahtlikuks. Ta oli vabatahtlik Cresi saarel Beli asulas kaeluskotkaste kaitsega tegelevas organisatsioonis. Peale tema seikluste vabatahtlikuna annab ta infot ka kaeluskotkaste ja Cresi saare looduse kohta. Teadupärast on Horvaatias kaunis ja vaheldusrikas loodus ning autor on osanud seda väga kaasahaaravalt kirjeldada. Kuue vabatahtlikuna veedetud kuu jooksul armus Sigrid sellesse paika. Rolli mängis ka see, et ta leidis Horvaatiast omale elukaaslase, seega jäi ta Cresi saarele edasi elama, seekord küll saare samanimelisse pealinna. Autor viibis Horvaatias aastatel 2004-2006. Nüüdseks on ta Eestis koos elukaaslasega tagasi, kuid enda sõnul sai endale teise kodumaa. 

Cresi saar

  Minu Horvaatia raamat on väga kasulik raamat neile, kes soovivad ka ise sellele kaunile maale reisida. Raamatus on üpris palju informatsiooni Horvaatia ajaloost, kultuurist, kommetest, traditsioonidest ja turismist ja peategelase läbielamistest. Peamiselt on muidugi kirjutatud Cresi saarest, kus Sigrid Suu-Peica enamuse ajast viibis. Autor andis palju teadmisi mida saarel teha ja mida kojugi endaga tuua. 

  Mina õppisin sellest raamatust seda, et Horvaatia on kaunis ja huvitav maa koos oma Cresi saarega.